Esimene armastus saab teise võimaluse

Ma tutvusin West Haveniga, kui olin kaheksa aastat vana. Ta õpetas mind pokkerit mängima, kui olin üheksane, ja me tegime koos paberlennukeid, kui ma olin üksteist. Ta suudles mind, kui olin kuusteist. Ta oli parim osa minu perekonna suvepuhkuste juures Montanas. Ta oli poiss, kes röövis mu südame. Ma olin kakskümmend kolm, kui elu meid lahku kiskus.

Aastaid hiljem murran oma tõotust ja naasen rantšosse, mitte külalise, vaid selle uue omanikuna. West võib tahta, et ma ära läheksin, kuid isegi tema peab tunnistama, et ainus viis päästa tema perekonna pärand on minu abiga.

Ei ole lihtne töötada külg külje kõrval ja seista silmitsi nende vanade mälestustega. Aga see olukord on vaid ajutine. Me oleme ristteedel. Ja senikaua, kuni ma ei lase endal West Havenisse uuesti armuda, on see ehk meie võimalus need kummitused seljataha jätta. Ehk sel korral suudame lõpuks ometi hüvasti jätta.