Apo Hõrak tunneb, et ta ei ole enam kellelegi vajalik mees, naine ja tütar läksid ära Soome uuele ringile, ka kodu on maha müüdud, kuid mees tahaks veel elada ja tööd teha. Ta elatub juhutöödest ja taara korjamisest. Ühel päeval läheb mees vallavalitsusse järjekordselt tööd otsima ja oma häda kurtma.

Temast saab Risumäe baraki peremees ning Apo sõna on seaduseks teiste ajutist varjupaika otsivate meeste seas, kes pages kurja naise eest, kes vajas külma talve eest lihtsalt varju. Apo tuleb vallas välja ideega ehitada Risumäele päevakeskus elu hammasrataste vahele jäänud inimestele. Möödub mõni aeg enne kui projekt saab vajalikud kinnitused ning eurorahad liikuma, sel ajal aga juhtub Risumäel nii mõndagi...