«Loomulikult. Hüva, te jõudsite siia, murdsite ukse lahti ja leidsite vaese mr. Ackroydi niisugusena, nagu ta praegu on. Kui kaua ta teie arvates oli surnud olnud, doktor?»
«Vähemalt pool tundi -- võib-olla kauem,» ütlesin ma.
«Te ütlete, et uks oli seestpoolt lukustatud? Kuidas on aknaga?»
«Ma ise sulgesin ja riivistasin selle mr. Ackroydi soovil, kui varem siin olin.»
Inspektor astus akna juurde ja tõmbas kardinad kõrvale. «Noh, nüüd on see igatahes lahti,» märkis ta.
Tõepoolest, alumine aknaraam oli täies ulatuses üles lükatud.
Inspektor võttis taskulambi ja valgustas sellega välimist aknalauda. «Siitkaudu läks ta tõepoolest,» märkis ta, «ja tuli ka. Vaadake siia.»
Tugevajõulise taskulambi valguses oli näha mitut selget jalajälge. Need paistsid olevat jäänud kingadest, mille taldadel oli nupuline kummimuster. Üks eriti selge jälg oli suunatud sissepoole, teine, mis seda veidi kattis, väljapoole.
«Päevselge,» ütles inspektor. «Kas mingeid väärtasju on puudu?»
Geoffrey Raymond raputas pead. «Ei paista olevat. Mr. Ackroyd ei hoidnud selles ruumis kunagi mitte midagi väärtuslikku.»

Kriminaalžanri klassiku tuntud headuses romaan. Traditsioonilise mõrvauurimisloo raames suudab autor lugeja sootuks uskumatu lahenduse ette asetada.