Arhitektuuriajaloolaste Monika Eensalu ja Oliver Orro koostatud brošüür Läänemaale Rohukülla tsaariaja lõpul rajatud sõjasadama ning mereväebaasi ning neist siiani säilinud silmapaistvate ehitiste kohta sisaldab palju laiemale avalikkusele seni vähe tuntud fotosid ning jooniseid ja toob selgust mõnessegi varem läbi uurimata küsimusse. Selgub, et need, seni akadeemiliste uurijate huviorbiidist suuresti kõrvale jäänud ehitised olid valmimise ajal nii esteetiliselt kui insenerlikult küllalt silmapaistvad ning neil on oma koht Eesti tolle ajastu arhitektuuri üldpildis. Raamatus tutvustatakse ka sadama rajamise tausta: Peterburi merekaitsesüsteemi ja Muhu väina kindlustatud positsiooni ning selgitatakse arhitektuuriajaloolist konteksti, kuhu imperialistlikult suure joonega rajatud mereväebaas asetus. Vastuse saavad ka mitmed üldinimlikku uudishimu põhjustavad üksikküsimused. Näiteks laevalt tulijaile üle roostiku paistvad maalilised varemed mis on põhjustanud palju spekulatsioone selle ehitise võimaliku algse otstarbe ja rajamisaja suhtes, saavad määratletud kui jäänused mereväebaasi jõujaamast, mis kunagi valmis ei saanudki. Ühtlasi tõstatatakse küsimus praegu enamjaolt funktsioonitutena seisvate ehitiste edasisest saatusest ning laiemalt Eesti militaarpärandi tulevikust.

Raamat on Eesti Arhitektuurimuuseumis avatud näituse «Kaks aega. Kaks piiri» Rohuküla mereväebaasi puudutava osa kataloogiks, samas on rohkete allikaviidetega publikatsioon vaadeldav ka iseseisva uurimusena, mis peaks huvi pakkuma kõigile sõja- ja arhitektuuriajaloohuvilistele lugejatele.