Käesolevas ülevaates on seatud ülesandeks jälgida, kuidas eepika suurvorm end eesti nõukogude kirjanduses maksma pani, milliseid žanrilisi muutusi ta on seejuures läbi teinud. Tähelepanu on keskendatud tüüpilisematele, selles protsessis üldisemaid seaduspärasusi ilmutavatele nähtustele. Üksikautoreist ja -teosteist on lähemalt peatutud nendel, mis on võimaldanud tehtud üldistusi kõige paremini iseloomustada.
Ülevaate kolm osa käsitlevad eri arengujärke eesti nõukogude romaani žanri arengus: esimeses on vaatluse all panoraam- e. epohhiromaan, teises leiavad analüüsimist need jooned, mis tulid žanrisse probleem- ja karakterromaaniga, viimases on juttu sellest, millega on romaani žanri rikastanud, ta kujutamisvõimalusi avardanud lähim tänapäev.
See tähendab ühtlasi, et pole kinni peetud eesti nõukogude kirjanduse tavapärasest periodiseeringust. Eesti romaani on seejuures püütud tunnetada nõukogude romaanikirjanduse üldises kontekstis.