«Ma ei saanud tookord millestki aru! Oleksin pidanud otsustama tegude, mitte sõnade järgi. Ta lõhnastas ja valgustas mind. Iialgi ei oleks tohtinud ma põgeneda! Oleksin pidanud märkama õrnust tema tühise viguramise taga. Lilled on ju nii vastuoksusi täis! Kuid ma olin liiga noor, et osata teda armastada.» (Antoine de Saint-Exupèry, «Väike prints»)

Sama, mis väike prints ütleb roosi kohta, oleks võinud öelda prantsuse kirjanik ja lendur Antoine de Saint-Exupèry, mõeldes oma naisele Consuelole. Sest just temalt oligi roos saanud oma iseloomu. Nende ühise elu loo, loo ootusest ja õnnest, julmadest lahkuminekutest ja kirglikest taaskohtumistest pani lohutamatu Consuelo kirja pärast Saint-Exi kadumajäämist luurelennul 1944. a. Pidi mööduma üle poole sajandi, enne kui Consuelo unustatud käsikiri leiti ja trükis avaldamiseks ette valmistati.
Need mälestused ilmusid Antoine de Saint-Exupèry 100. sünniaastapäevaks, lisades tema liigagi täiuslikule müüdile ka veidi vürtsi.