Aleksandr Grin (1880-1932) pidas end põhiliselt novellistiks. Aastail 1906-1930 avaldas ta kaugelt üle 400 lühijutu. Suurema vormi juurde asus ta alles küpsemas eas, kahekümnendate algul. Nii ilmusid «Punased purjed» ja «Sädelev maailm» alles 1923. aastal. Lisaks avaldas Grin veel neli pikemat teost, sh. romaanid «Jessy ja Morgania» ning «Autobiograafiline jutustus». Lõpetamata jäi kaks romaani.
Selles ülikirevas üldpildis seisab «Rotipüüdja» täiesti omaette. See on üks süngemais toonides teoseid Grini loomingus. Kodusõja-aegse Petrogradi ahistavad reaaliad, külm, nälg ja tüüfus annavad loole oma häälestuse, kusagil mujal ei kohta me Grinil säärast kogetud ja nähtud detailide mõjukat kasutamist. Teisalt on ideed kandma pandud allegooria. Või on see müstifikatsioon? Või õudusjutt? Igatahes on tulemuseks midagi suurejoonelist ja tabamatut.