Raamat pakub sissejuhatust ruunide ajalukku, kirjeldab nende kasutamist ning annab põhjaliku tõlgenduse kõikide vanema futarki ruunide metafüüsilise ja praktilise tähenduse kohta.
Lugeja saab juhiseid ruunioraakli kasutamiseks igapäevaelus. Raamatus õpetatakse ruunide kasutamist tervendamise ja isikliku maagilise kaitse eesmärgil, samuti ruunitalismanide ja -amulettide valmistamist.
Ruunid on ortodokssete, akadeemiliste keeleuurijate arvates «üksnes» germaani või põhjahõimude tähestik, mida saab tõestada suhteliselt hilisest ajast, nimelt u 50. a eKr. Need on tuletatud kas rooma või etruski kirjakeelest (selles osas pole teadlased veel üksmeelele jõudnud).
Ruunid on esoteeriliste autorite arvates terve tarkuste ja jõudude süsteem, mille esemestatud ruunimärgid väljendavad paljusid asju. Nad on vanemad kui kalju, eelajaloolisel ajal vaatlesid neid targad, inimestele anti nad üle jumalate poolt, et nad selle varanduse eest hoolitseksid ja oma elu edendaksid.
Mis on tõde? Kas see on arhivaari tuim raamatutarkus; arhivaarile ei kehti miski, mis pole kirjalikult fikseeritud, säilinud ega dešifreeritud. Kas see on loodusteadlase paradigma, kes väidab, et näeb asju sellistena, nagu nad «tõepoolest» on: arvuliselt ja kaaluliselt mõõdetud, materiaalne kest ilma sisemise, vaimse substantsita? Või kas on see veidi üleerutunud esoteerilise vaimu unistuslik visioon, kes suhtub kõigisse kindlatesse ajaloosündmustesse pilkavalt, ent väidab, et ta olevat näinud «asjade näilisuse» taga peituvat vaimset essentsi.
Sageli on ruunide poolt esitatavate küsimuste arv suurem kui selgituste arv; see on kindlasti täiesti hea, sest see sunnib meid piltide ja kogemuste poolest nii rikast universumit iseseisvalt tundma õppima.
Seetõttu tahaks see raamat teha teile pakkumust, mis tundub seoses ruuniteadmiste tavalise vahendamisega esialgu võib-olla veidi ebatavaline.
Selle raamatu abil võib ruune ise täiesti muretult, isegi naiivselt uurida, täiesti sõltumatult end ise «meistriteks» ja «ajaloolasteks», «asjasse pühendatuteks» ning «ruunimeistiteks» nimetavate inimeste tõlgenduspüüdlustest. Esoteerilised teadmised olid juba alati individualistlikud, isegi revolutsioonilised. Nende teadmiste abil avastas inimene endale võimu ja vabaduse – võimu omaenda saatuse üle, vabaduse enesega rahulolevate, rasvunud preestrikastide transtsendentaalsest vahendusmonopolist. Kui ruunid ei tee teid teel täisväärtusliku, iseenda poolt määratletud elu juurde veidi vabamaks ja sundustest sõltumatumaks, kui nad sunnivad või on juba sundinud teile peale keskkonna ja ühiskonna, õpetajad ja perekonna, poliitikud ja tööandjad – siis visake nad minema! Milleks raisata aega ja jõudu millelegi seesugusele, millest te mingit kasu ei saa?
Milleks piinata end kummaliste märkide ja nimede päheõppimise, nende sümbolite süsteemi tungimise ja selle vaevarikka äraõppimisega, kui tulemuse ja ajakulu vahel pole mõistlikku suhet?
Kui te aga kogete, et ruunid võivad avastada teile terve uute piltide ja jõududega kosmose, teadmisi ja tegutsemisvõimalusi, siis pole mõtet hoolida ideoloogide ega «teadlaste» vastuväidetest, kes püüavad maailmale sisendada, et kõik on poliitilises mõttes kahtlane, psühholoogilises mõttes ohtlik ja põhineb nagunii enesepettusel. Ärgem laskem end eksitada ega minetada oma kindlustunnet. (See pole lihtsalt teooria: kui teised saavad teada, et huvitute ruunidest, siis seesugused püüdlused kindlasti ikka ja jälle korduvad).
«Mis on tõde?»
Sellele küsimusele võib, tohib ja peab iga inimene ainult enda jaoks vastuse leidma.