Elric klammerdus oma valu kui ainsa jõuallika külge ja sundis selle abil end võtma mõõga, tõstma selle kõrgele pea kohale ja lööma Tormitoojaga võimsa hoobi jumalale pähe.Juba enne, kui ta tabas, hakkas tuli kustuma. Elric karjus, kui tohutu energialaine hoovas ta kehasse ja lõi ta selili. Ta pillas mõõga peost ja tundis, et ta keha ei suuda mahutada seda, mis sellesse tungis. Ta veeres oiates põrandal ja peksles õhku, tõstes oma väänlevad villilised käed üles, nagu abipalveks mõnele olendile, kel oleks jõudu peatada temaga juhtuvat. Ta silmis polnud pisaraid, sest tundis, nagu oleks isegi ta veri aurustuma hakanud.«Arioch! Aita mind!» Ta vappus karjudes. «Arioch! Lõpeta see, mis minuga juhtub!»Ta oli täis jumalikku energiat, ja sureliku keha polnud määratud mahutama nii palju jõudu.