Maailma ühe armastatuima vanuri Hendrik Groeni viimane päevik.

Põhja-Amsterdamis asunud hooldekodu sulgemise tõttu on Hendrik üle viidud Bergen aan Zeesse. Klubi Vakumisu (Vanad, Kuid Mitte Surnud) on lagunenud. Vahel korraldatakse klubi kokkutulekuid, kus endisaegset lusti ja rõõmu jätkub küllaga, ent edasine väljavaade pole kuigi hea. Hendrikul tuleb tõdeda, et aeg pole tema vastu enam nii armuline: mälu nõrgeneb ja peas valitseb segadus. Sellest tekib vajadus natuke nokitseda. Ta otsustab uuesti päevikut pidama hakata, et ümbritsevat tegelikkust paremini mõista. Päeviku abil saab endale igaks juhuks meelde tuletada asju, mis juba ununenud.

Koroonakriis pöörab ka selles hooldekodus kõik pea peale. Kahjuks pole enam sõber Evertit, kes mahlakaid nalju teeks, aga seni nii viks ja viisakas Hendrik püüab kõigest väest tema tasemeni jõuda. Õnneks on teda sellel teel toetamas veel kolm truud sõpra: Leonie (88), Frida (10) ja Preili Jansen (4). Viimane on koer, kelle ta Evertilt mälestuskingituseks sai. Koos nende toredate kaaslastega siirdub Hendrik rõõmsal meelel lõpusirgele.