Kõnekunstist räägivad loendamatud raamatud, kuid ikkagi võib kõige haaravamalt rääkida just see kõnemees, kes pole neist ainsatki lugenud. Veelgi paradoksaalsemalt võib oraatorina põruda ka väga valgustatud lugeja ning pole üldse võimatu, et seda enam, mida rohkem ta on oratoorikat kirjasõnas uurinud.

Vahel saavad asjad selgemaks läbikirjutatult, vahel on jällegi risti vastupidi. Eksimatult võib aga väita, et «Rõõmustada vanaema» ei ole kaugeltki ainus arutlus kõnekunstist, mille tagakaanele sobib ideaalselt satiiriline hoiatus: Ikka leidub eskimo, kes töötab välja juhendid Belgia Kongo elanikele kuuma ilma puhuks…