Mõistsin, et minu hoolikalt silutud fassaad oli silmale küll ilus vaadata, aga ehitatud liivast ja otse mere äärde. Peale seda, kui tuul mere kohal tõusis ja tormiks muutus, lõi randa jõudnud laine esimese löögiga ümaraks torni teravad tipud. Järgmine laine muutis lossimüüri poole madalamaks ja kolmas, kõige võimsam, paiskas ehitise mööda rannaliiva laiali, nii et uhkest lossist jäi näha vaid ümar kühm ja tükike värvilist tornilippu...

Nägin neli aastat päikeseloojangut ainult peegeldusena vastasoleva hoone aknalt, kuid see ei seganud mul jõudmast arusaamisele, millest ma pole ka täna, kolmkümmend aastat hiljem taganenud. Kui vabadust ja harmooniat üldse on kusagil võimalik saavutada, siis need kaks kohta olid ja jäävad valdavale osale inimkonnast kättesaamatuks. Üks on klooster. Teine vangla üksikkong. Iseasi muidugi, kui palju leidub neid, kes selles teoorias omal nahal veenduda sooviksid. Või seal esimesed kolm kuud vastu peaksid.