Olen oma igapäevase tööga ülikooli õppejõuna tublisti koormatud ja Rootsis elatud aastad hakkasid juba minevikku vajuma. Tuttavad saatsid mulle aeg-ajalt sealseid eestikeelseid lehti. Vahepeal paistis, et mind on rahule jäetud pärast vaenulikku kampaaniat 1963. aastal, kui Rootsist lahkusin. Mul polnud mingit kavatsust hakata kirjutama memuaare. Ent mõned asjaolud sundisid uuesti meelde tuletama neid kaheksat aastat, mil viibisin välismaal.
Töötan ülikoolis, ja nimelt Tartus. Olen seal järjest töötanud alates 1964. a. algusest. Ülikoolis loen põhitöö kõrval üliõpilastele rootsi keele kursust. Mul on valmimas rootsi keele grammatika eestlastele ja olen alustanud rootsi-eesti sõnaraamatu koostamist.
Ühes saadetises Rootsist leidsin ka mõned numbrid «Teatajat», mille toimetajaks Aleksander Varma. Ajaleht heitis ette, et ma olevat pärast Rootsist lahkumist «sündsusetult mustanud» neid, kes mind «nii sõbralikult ja abivalmilt kohtlesid». Kuna mulle esitati alusetuid süüdistusi, siis tekkis mõte sealsest elust üht-teist kirja panna.
Rootsist saadetud kirjades on korduvalt avaldatud mõtet, et peaksin avalikkuse ette tooma tõe ja näitama, kes need minu «abivalmis sõbrad» on, kes mind nii enne kui ka pärast Rootsist lahkumist ühest suust, nagu käsu peale, ründama hakkasid.
Kui kõige selle üle järele mõtlesin, meenusid teised samalaadsed juhtumid ja sai taas elavaks kogu see võigas kultuuri-inkvisitsioon, mida iseloomustavad seljataga susimine, kahtlustused ja ähvardused...
Seda arvesse võttes otsustasin järgneda sõprade nõuandele ja panna kirja osa oma tähelepanekuist ja elamustest Rootsis.
Arthur Haman (Juhan Tuldava 1922-2003)