«Muide, veel üks asi,» sõnas Must tasase häälega. «Räägitakse, et Aleksandri isa ja vend kuskil siinsamas, sellel põllul, maha lastud. Siiasamasse olevat nad mulla sisse aetud.»
Enn vaatas enda ette.
Põllul ei paistnud olevat otsa ega äärt, see virvendas kuumas juulipäikeses. Küpsemismahladest pakil rukki rohelised lained katsid kinni sõjast jäänud arvutud kaevikud, mürsulehtrid, lõhed ja armid.
Rukki kohal hõljus päikeses helendav kerge kollaka tolmu pilv. Vagur juhtis sellele sõbra tähelepanu.
«Õietolm,» sõnas Must põllumeheliku hardusega. «Rukis õitseb.»
Vagur mõtiskles vaikivana - sõdurid kannatasid valu ja piinu ning andsid oma elu, et rukis võiks kolhoosipõldudel õitseda.
Ja siin ta nüüd õitseski...