Alates ratta leiutamisest on püütud leida mooduseid, kuidas koormaid ja inimesi kiiremini punktist A punkti B toimetada. Seda on tehtud küll plaanvankritega, küll regedega, aga ka konka ja tilisangiga. Kuni George Stephensonil tuli idee panna aurumasin rauast rööbastele.
Lugusid minevikust huvitatud noortele sellest, kuidas vanasti reisiti ja koormaid veeti.
«Oleme ju mõnda korda kuulnud, et raudteesid maa peal peab olema, kelle peal auruvankriga sõidetakse, et hoost ega härga ees – ei tea kas see ka tõsi peaks olema?» küsis 1857. aasta suvel oma seitungis «Postipapa», kellest oli selleks ajaks saanud juba suur raudtee sõber ja propageerija ning kellel endal juba selle imemasinaga proovisõitki tehtud. Nii tuli raudtee kunagi Eestimaale. Aga juba 1829. aastal oli Inglismaal korraldatud vedurite võidusõit, et selgitada välja, milline aurumasin on kõige tugevam ja kiirem.
Kõigest sellest ja veel paljudest muudest huvitavatest sündmustest raudteeliikluse ajaloos vestabki lugejale Hillar Palametsa raamat.