Maailma tuntumaid sõjaajaloolasi John Keegan, kellelt on varem eesti lugejani jõudnud Esimese ja Teise maailmasõja käsitlused, vaatleb oma «Sõjakunsti ajaloos» (1993) sõda laiemas ajaloolises plaanis.
Ta analüüsib strateegia, taktika ja logistika muutumist ajaloo käigus ja eri kultuurides, näidates muuhulgas, milline osa on olnud selles protsessis kindlustustel, relvastusel, hobustel ja püssirohul.
Käsitlemist leiab ka sõjapidamise filosoofiline ja psühholoogiline tähendus, seda nii loodusrahvaste, muistsete tsivilisatsioonide kui ka tänapäeva ühiskonna näidetel.
Kritiseerides kuulsa Preisi sõjandusteoreetiku Carl von Clausewitzi seisukohti, leiab Keegan, et sõda on hoopis midagi muud kui poliitika ja diplomaatia, sest seda peavad mehed, kelle elukäsitlus ja oskused on sootuks teised kui poliitikutel ja diplomaatidel.