Romaani «Sõjapäevikud» peategelase prototüüp on Saksa sõjaväes teeninud Eesti ohvitser Oskar Iila (1907‒1979), kes lõpetas Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuse V lennu jalaväeohvitseride kursuse 1928. aastal.

Pärast kooli teenis ta erinevates väeosades Rakveres, Jõhvis ja Narvas. Vene baaside tuleku ajal teenis Oskar 1. Jalaväerügemendis Narvas. Punasel aastal sattus ta Punaarmee koosseisus 86. laskurpolku, kust põgenes enne väeosa sakslaste vastu rindele saatmist.

1941. aasta sügisel liitus Oskar Wehrmachti alluvuses moodustatud vabatahtlike üksusega, Eesti 183. julgestusgrupiga. Ta teenis 1944. aastani mitmes väeosas ja tegi kaasa pika sõjatee, mida romaan kirjeldab. 1944. aasta sügisel varjus Oskar metsa. 1945. aastal ta arreteeriti ja kaotas tulevahetuses jala. Tal õnnestus Paide haiglast põgeneda ja seejärel varjas ta end kaks aastat sugulaste juures. 1947. aastal arreteeriti Oskar teist korda ja tribunal karistas teda 25aastase vangistusega. Laagrist vabanes ta 1956. aastal.

Romaani sündmused on esitatud Oskari päevikuna.