Jon Steele'isõjareportaaži klassikaks saanud autobiograafiline teos «Sõjasõltlane» viib lugeja Gruusia kodusõtta, Nõukogude Liidu langemise aegsesse Moskvasse, keset Ruanda genotsiidi ja sõda Bosnias 1993.–1994. aastal.

Raamat on ühtaegu pihtimus ja arutlus kriisikollete teleoperaatori töö paradoksidest. Peituda kaamera taha ja filmida, selle asemel et appi minna, uskudes samas, et ainus, mis võib aidata, on süütult hukkunud inimeste loo jutustamine maailmale. Samas teadmine, et pildid ununevad kergesti ja kahjuks ei saa teleekraanid verd joosta. Teadmine, et viimane asi, mida nägi snaipri poolt kõrri tulistatud väike tüdruk Sarajevo tänaval, oli tema enese suremise peegeldus talle näkku suunatud kaamera objektiivil. Tunne, et kõike seda jäädvustanuna ei saa enam kuuluda normaalsesse ellu, et ainus tõeline elu ongi surma piiril, kui sõjamöll narkootikumina verre valgub, või ainus kodu kõrvetavatel Aafrika lagendikel koos viiekümne tuhande kooleraepideemiasse sureva sõjapõgenikuga.