«Sõnad ja asjad» (1966) on Prantsuse filosoofi ja ajaloolase Michel Foucault' (1926–1984) üks tuntumaid teoseid, mis analüüsib ajas teisenevaid epistemoloogilisi tingimusi, mis muudavad teatud teadmised õigeks ja võimalikuks, neid «diskursuse korra» tingimusi, mille raames ammutavad teadmised endale positiivsust ja tõesust.

Neid epistemoloogilisi tingimusi nimetab Foucault «episteemiks», eristades ja eritledes oma raamatus Lääne mõtteajaloo kolme põhilist episteemi: renessansi, klassikalist ja modernset episteemi. Oma analüüsimeetodit nimetab Foucault «arheoloogiaks», püüdes selle abil välja joonistada igale ajastule iseomase teadmiste ruumi ja selles ilmnevate asjade ning neid tähistavate sõnade vahekorra.