«Sõnad on vaid tuul…» on üks luulelugu elust, kirest ja postkirest – oma olemuselt lihtne ja siiras, sõpradest inspireeritud ja neile tänukingiks mõeldud. Samas võib sealt leida stiili- ja sõnavihjeid teada-tuntud poeetidele, justkui püütaks nendega dialoogi astuda või siis vähemasti lugejale taas meelde tuletada ja äratundmisi, paralleele või ka ristumisi tekitada.