«Kõik tõestisündinud või tegelikult elatud elud kätkevad endas teatud hämarat osa, millest ei saa otsesõnu rääkida, äärmisel juhul ehk riivamisi sellele osutada nagu mingile tumedale varjule koridori lõpus, mida meie tõrvik ei ulatu valgustama.»
Nii räägib «varjudekütt ja mälestustekunstnik» Victorin oma suguvõsa saatusest haiglas kohatud ajakirjanikule. Lugeja ees rullub lahti perekonnakroonika, mis näitab läbi enam kui sajandi õnneotsinguil üht võlurite, armunute ja süütute hingede tõugu, kelle viimane esindaja Victorin ise on. Nagu enne unustusse langemist viimast fotot tehes äratab prantsuse kirjanik Jean-Pierre Milovanoff (1940) huumori ja melanhooliaga ellu kõik need haprad varjud.