Oma raamatus esitab Ole Martin Høystad südame kontseptsiooni, kirjelduse ja kujutamisviisid alates vanimatest Lähis-Ida, Babüloonia ja Egiptuse kultuuridest, nendest, mis olid levinud Vana Testamendi juutide ja Uue Testamendi kristlaste hulgas. Høystad leiab neis kultuurides hämmastavaid sarnasusi ning erinevusi, mis sageli vastanduvad tavateadmistele.
Erilist tähelepanu pälvib Homerose inimesekäsitus, mis eristub Platoni omast. Homerose inimesel ei ole südant meie mõistes, tal on mitu südant, kus paiknevad erinevad kired ja ihad, mis suunavad Homerose kangelasi ägedates võitlustes. Raamatus on kesksel kohal südame kontseptsioon islamiusus. Professor Høystad iseloomustab seda kui viimast ikka veel eksisteerivat südamekultuuri, kuna islamiusus ja sufismis on süda objektiivne hinge, mõistuse ning jumaliku armastuse elund, samas kui Euroopa kultuuris on ta taandunud metafooriks ja emotsioonide ning armastuse sümboliks. Islamiusundis inspireerib ja täidab südant jumalik vaim, ilmutades südames iseennast. Selle tulemuseks võib olla sissepoole suunatud meditatsioon, samas ka väljapoole suunatud agressiivne tegevus, sõltuvalt sellest, kuidas inspiratsiooni osaliseks saanud südant tõlgendatakse.
Raamatu viimased peatükid on pühendatud Rousseau', Herderi, Goethe, Nietzsche, Foucault' ja Colin Campbelli klassikalistele töödele. Nende autorite metafoorsed kujutused ja tõlgendused inimese emotsionaalsusest näitavad, kuidas süda annab nüüdisaegsele eurooplasele tema heterogeensuses ja mitmekesisuses nii identiteedi kui ka terviklikkuse.

Ole Martin Høystad ( s. 1947), PhD, on kultuuriloo professor Telemarki ülikooli kolledžis Bo's, Telemarkis, Norras. Ta on õppinud ka kirjandust, ajalugu ja filosoofiat, õpetanud skandinavistikat, kirjandusteooriat, filosoofiat ning alates 1999. a kultuurilooga seonduvat.