Sügiseti heljub põldude kohal iseloomuliku lõhnaga suits – siis põletatakse maal kõik kartulipealsed ja muu risu, mis võiks soodustada taimehaiguste ja -kahjurite sigimist.
Bernhard Seegeri romaanis sümboliseerib see tava kõige igandliku ja pahelise hävitamist sotsialistliku kevade võidulepääsuks. Aatelisest võitlejast peategelane ei vannu vastasleerile alla ka kunstiliselt. Talle vääriliselt sekundeerib ta rindekaaslane-uusmaasaaja, kelle poolehoiu pärast võitlus käib.
Leheküljed sellest äraproovitud rindesõprusest romaanis on autobiograafilised – kui 1927. aastal sündinu tegi kirjanik sõja läbi otse väeliinil. Ta sattus idarindele. Pärit töölisperekonnast, oli ta elu pahupoolega tutvunud juba enne seda – ülekohtune sõda ainult kinnitas ta veendumust.