Sotsioloogilised uuringud näitavad, et mitte-eestlased on alaesindatud peaaegu kõikidel võimutasanditel Eestis. Doktoritöö esimene uurimiseesmärk on tuvastada mitte-eestlaste esindatuse muutus Eesti ministeeriumides 20 aasta jooksul (1993-2012) ning näidata, kuidas see seostub mitte-eestlaste suhtelise osakaaluga Eesti kodanikkonnas ja elanikkonnas ning nende eesti keele oskuse paranemisega sama aja jooksul. Need andmed ja vahekorrad selgitati välja esimese uuringu käigus.

Doktoritöö teine uurimiseesmärk on sümboolse võimu mehhanismide avamine Eesti etnopoliitikas poliitikute (Riigikogu liikmete) hoiakute ja hinnangute kaudu seoses vähemuse esindatusega riigivalitsemises. Sellest lähtuvalt seati teise empiirilise uuringu eesmärgiks järgmised: kirjeldada Eesti tipp-poliitikute hoiakuid mitte-eestlaste riigivalitsemises osalemise kohta ning nende hinnanguid praeguseks väljakujunenud olukorrale, sh muulaste alaesindatuse põhjustele, selle mõjule ning riigi rollile muulaste osalemise toetamisel; kirjeldada tipp-poliitikute hinnanguid esindusbürokraatia rollile ja ülesannetele praeguses Eestis; analüüsida tipp-poliitikute hoiakuid sõltuvalt nende parteilisest kuuluvusest ning kuulumisest koalitsiooni või opositsiooni; hinnata seda, millisena näevad tipp-poliitikud mitte-eestlaste osalemist riigivalitsemises tulevikus.