Hermann Weyl (1885–1955) kuulub nende silmapaistvate 19.–20. sajandi matemaatikute hulka, kelle huvid läksid kaugemale puhtast matemaatikast ja kelle ideed olid olulised ka füüsikas.

Tema raamat «Sümmeetria» uurib sümmeetria mõistet, alustades ideest, et see sümmeetria = proportsioonide harmoonia. Autor pöördub järk-järgult sümmeetria lihtsamate vormide ja ilmingute juurest abstraktsemate poole ning jõuab kristallograafiani.

Weyl uurib kõigi nende erivormide aluseks olevat üldist abstraktset matemaatilist ideed, kasutades selleks rohkelt illustratsioone alustades antiikkunstist ja lõpetades lumehelvestega. See olulise tähtsusega teos uurib sümmeetria printsiibi rakenduste suurt mitmekesisust ja olulisust.

Selle raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital ja Postimees.