Juba ammu oli raamatukoguhoidja Karla unistanud pensionäri elust: heita pikali ja lõpuks ometi rahulikult lugeda, elada vaid endale. Nii ta siis 60-aastaselt oma töö linnaraamatukogus lõpetabki. Vaid mõne kolleegiga säilib tal nõrk side ̶̶ kuni ühe saatusliku küllakutseni. Keskpäevaeinel teeb talle surmahaige ja lastetu lesk Hunter talle ettepaneku: juhul kui Karla hoolitseb pärast tema surma matuste korraldamise, ja kirja eest hauakivil, pärib ta veerandi mehe varandusest.

Kui hoolitseb surija eest ka enne surma, siis pärib poole varandusest ja kui saadab ta, surija enda soovi kohaselt, teise ilma, siis pärib kogu varanduse koos villaga Weinheimis … Karla rahu on nagu peoga pühitud.