Peeter Toominga monoloog:
«Kuidas kõige veenvamalt kõnelda Sulle oma armastusest, Saaremaa?
Kui ma hoian Sinu sooja kätt oma peos ja mu mõtted on Sinus lahustunud, kui ma meenutan Sinu sõrmi paitamas merelaineid keskpäevapäikeses, tean end viibivat Saaremaa liivarandadel.
Kui ma silitan Su juukseid, mis säravad õhtupäikese pronksis, arvan end viibivat Saaremaa pankade kõrgeil kaldapealseil.
Kui ma tunnen oma põsel Sinu hingeõhku, mis joovastab enam, kui kõige magusam mõdu, usun end kõndivat Saaremaa tuultes.
Kui ma näen enda ees Sinu sügavaid silmi, võiksin öelda, et sukeldun Saaremaa rannavetesse.
Kui tunnen Su huuli, tean end igaveseks jäävat Saaremaa kadakate ja kivide, kiviaedade ja rookatuste rüppe.
Kuidas veel rääkida oma armastusest, Saaremaa?
Kui Sa suled silmad, et hüvasti jätta, meenutan avatud tareust kutsumas mõnusasse koldesooja.
Kui Sa libistad minu peost oma käe, et minekuks lehvitada, meenutan tuulikutiibade nagisevat keerlemist ja jahutolmus meest nende ringtantsus.
Kui Sa pöörad end minust ära, et lahkuda, meenutan kalureid, kelle igahommikusele püügileminekule järgneb tagasitulek.
Kas pean ma veel rääkima oma armastusest, Saaremaa?»