Mu lapsepõlves lõppes iga päev sellega, et isa või ema mulle midagi jutustas.
Niisugune soovimise peale jutustatud muinaslugu on ka jutt Valentinist. Palusin, et ema jutustaks mulle midagi imepärast, kus oleksid tegelasteks loomad, samuti hirmuäratav Tädi, ning et lõpus ei jääks õigus Tädile, vaid sellele, kes on nõrk ja väike ja keda teeb varanduse võimust tugevamaks ta südames elav armastus. Nii manabki see raamat esile mu lapsepõlve kadunud maailma. Tolleaegne ühiskond oli teistsugune kui see, milles elate teie, raha oli kõikvõimas ja võis tekitada isegi lahkhelisid perekonnas. Jutustuse, mida lugesite, mõtles välja mu ema, mina üksnes kirjutasin selle üles, ja kui ma seda uuesti loen, näen alati silme ees oma lapsepõlveaegset tuba, kus seda kord kuulsin. Kui hakkate Valentini armastama ja teile meeldib tema imepärane lugu, siis mõelge mu emale, kes on selle välja mõelnud, sest lehekülgede taga väreleb vana ahju ammune tuli ja heidab valgust toonastele nägudele, mu noorele naeratavale emale ja heledapäisele isale, kes enam ei jõudnudki näha mu raamatuid, ka «Saaresinist» mitte.
Magda Szabó