Raamatus antakse ülevaade 28. septembril 1939 NSV Liidu poolt Eesti Vabariigile peale surutud Baaside lepingust tulenevatest tagajärgedest Saare maakonnale. Lepinguga said enim kannatada just Lääne-Eesti saared. Saaremaal läks baaside alla koguni viis protsenti saare pindalast. Siia oli kavas rajada 25 sõjaväebaasi.
Baaside lepingu elluviimisel kujunes kõige julmemaks ja traagilisemaks majapidamiste likvideerimine ja elanike evakueerimine. Saaremaal kuulus võõrandamisele 448 majapidamist, millest arhiiviandmeile toetudes likvideeriti kuni 337 üksust. Kõige rängemini kannatas Taga-Sõrve rahvas, kus likvideerimisele kuulus esialgu 144 majapidamist. Enamus saarlastest leidis uue elupaiga kodusaarel, kuid kümned pered kolisid mandrile, pidades Saaremaad liialt ohtlikuks piirkonnaks.
Rängalt mõjutas baasiväelaste kohalolek ja sellega kaasnevad piirangud Saare maakonna sotsiaalmajanduslikku olukorda. Punaväelaste sunniviisiline majutamine halvendas saarlaste elamistingimusi, üha enam tunti puudust toiduainetest ja esmatarbekaupadest. Piiritsooni kehtestamine sulges vaba sissepääsu saarele, mõjus rängalt siinsetele põhilistele elatusallikatele – kalandusele ja meresõidule – ning soiku jäi kuurordielu.
Käsitlemist leiab ka Nõukogude sõjaväebaaside ehitamine, milles osales tuhandeid saarlasi. Teksti paremaks mõistmiseks on lisatud 25 teemaga seonduvat tabelit, hulk fotosid ja kodudest ilma jäänud saarlaste mälestusi.
