Mees viskab naise, kes tuleb purjuspäi tagurpidi aluspükstega ja rinnahoidjata koju, uksest välja. Naine jääb koduukse ees bussi alla ja sureb kohapeal. Mees joob end unustuseni purju ja kirjutab meeltesegaduses saatusele kirja, paludes aega tagasi pöörata, et saaks oma viga parandada.

Saatus võtabki sõnal sabast, kuid pöörab hoopis mujale. Ta solgutab meest läbi võimalike elustsenaariumite, näidates, millesse too oleks võinud sattuda, kui tal poleks seda naist olnud. Saatus annab mehele korduvalt võimaluse tehtut heastada, kuid mees ei saa sellega hakkama, kuna on piiratud enda ehitatud kaitsemüüriga, kus võimendub tema ülemäärane ego ja alalhoiuinstinkt, mis omakorda takistavad andeks andmast, rääkimata leppimisest maailma muutlikkusega ja igaühe isikliku vabaduse tunnetamisega. Peategelane teeb läbi peadpööritava karussellisõidu erinevate elude vahel kuni kooseluni Unistusega, kes kohati samastub tema naisega.

Liiklus saamise ja tahtmise vahel ning vestlused vanamehe kuju võtnud Saatusega toimuvad kollases liinibussis, mis on ühtlasi liftiks ajas. Kõik selle raamatu tegelased eksisteerivad reaalselt, vaid nimed ja elukohad on muudetud.