Maailmas toimuvale vaadates tundub, et elu on eluohtlikum kui varem. Loodame ohtlikest sündmustest eemale jääda ja harva julgeme uudiste lugemise asemel ligemale liikuda või osa võtta vahetu vaatlejana. Võtsin vaevaks selle nimel pingutada kui 2014. aastal Ukraina sündmused algasid ja OSCE vajas vaatlejaid vahetult olukorda jälgima.
Tausta ja kogemuste tõttu sattusin Donetskisse ajaks, mil konflikt pidevalt eskaleerus. Patrullisime igapäevaselt oma vastutusalas ja suhtlesime erinevate huvigruppidega. Tajusime, et osalistel pole tahtmist ega ka võimalust üksteisega suhelda ning kusagilt juhitakse toimuvat. Saime aru, et olles kohapeal küll suure ja rahvusvahelise organisatsiooni liikmena, võib ikkagi mõne vaatlejaga midagi juhtuda. Keegi võib viga või surma saada, kellelgi võetakse masin või asjad ära, keegi võetakse kinni. Samas lootsin minagi, et see kõik juhtub teistega. Kuni ühel päeval meie neljaliikmeline patrull kontrollpunktis peatati. Õhtuks saime aru, et oleme mõneks ajaks pantvangis isehakanud rahvavabariigi territooriumil ja ebaseadusliku relvaformeeringu küüsis – ilmselt – saatus.
See nn «mõni aeg» kestis 32 päeva. Vangistusest ja eelnevast perioodist ongi raamatus juttu.
