Krahv Smiorgan vandus, kui deemon üha rohkem tõelisemaks muutus. Punased lõuad laksusid ja rohelised silmad lõõmasid tema suunas. Küünised rebisid ta saabast ning see ei lugenud, kui palju ta oma mõõgaga vehkis, deemon näis hoope üldse mitte märkavat.
Smiorganile ei jätkunud mastikorvis ruumi, kuid ta seisis selle välimisele äärele ja karjus kabuhirmust meeletuna abi järele. Elric jätkas siiski loitsimist.
«Elric! Ma olen kadunud!»
Deemoni limast nõretav haarits haaras Smiorgani pahkluust.
«Elric!»
Merel lähenes keeristorm; hetkeks ilmus välgusähvatus ja kadus siis kohe jälle. Eikusagilt kostis hobuse kapjade plaginat ja võidurõõmust hõiskavat inimhäält.
Elric vajus reelingule ning avas silmad just õigel hetkel, et näha aegamisi allapoole tiritavat Smiorganit. Viimase jõuga heitis ta end ettepoole, kummardudes kaugele üle ääre, et Tormitoojaga allapoole torgata.