Raamatu ideeline alusmaterjal sündis aastatel 1955–1960 avaldatud kirjutistes. Autor töötas romaani kallal tervelt kolmteist aastat. Seitsmekümnendate kirjanduskaanonitest erinev käsikiri ootas trükivalgust kaks aastat. Toimetajaid häiris tavatu teema ja ilmne keeleline iroonia: tegemist pole ju sõnaselge fašismivastase teosega, vaid totalitaarse režiimi kui sellise olemuse paljastamisega, mis kehtis paljuski ka Janos Kadari leebe kommunistliku diktatuuri kohta. Raamat ilmus 1975, kuid väikese trükiarvu tõttu (4000 eksemplari) vaikis kriitika ta peaaegu maha ja lugejamenu jäi tulemata. Autor ostis ühest raamatulaost sõpradele kinkimiseks odavalt paarsada tolmunud köidet. Teos hakkas laiemat huvi pakkuma alles siis, kui näitekirjanik György Spiro käsitles seda artiklis Non habent sua fata (1983). «Saatusetus» pole tõetruu elulookirjeldus, vaid tugevasti autobiograafiline arenguromaan.
