Rakvere linna ääres kõrguvad üle pargipuude heledate hoonete katused. Need on tsaariajal valminud õpetajate seminari majad, mis tähistavad sellel aastal 100. juubelit. See sajand ei ole olnud alati sujuvalt ja edukalt kulgev areng, vaid andnud valusaid tagasilööke. Koolimaja võlust ja valust käesolevas raamatus juttu tulebki.

Suurejoonelise projektina kavandatud hoone kärbiti aegade halvenedes tagasihoidlikumaks, kuid omas ajas valminuna oli ta Venemaa moodsamaid koolimaju. Sõdade tõttu peaaegu varemeteks hävinenud seminarimaja aitasid ikka jälle elule tõusta sihikindlad koolijuhid ja õpilased. Ilma nende vaimu ja vaimustuseta oleks maja saatus kujunenud küllap hoopis teistsuguseks. Läbi tehes samasuguseid kannatuste, elule puhkemise ja arenemise aegu nagu siinse maa rahvaski, on see maja nagu maamärk – alati olemas. 

Kunagine seminarist ja kutsekeskkooli kauaaegne direktor Ülo Torm on meenutanud:

Silmapiiril on majesteetlik hoonete grupp päikesesäras sätendava hõbedase katusega, rohelise pärnaallee palistuses. See rohelus kutsub sind oma embusesse ja siit avaneb vaade parki, kooliaeda, staadionile, kooli sissekäiku katvale neljal sambal püsivale uhkeldavale rõdule. Sirge tee, mis sinna viib, sümboliseerib otsekui püüdu valguse, tõe ja tarkuse poole. Küllap sai idee sellest ka kunagine seminaristide lipulaul «Tungal kätte ruttu võtke …». Sisenejale avanevad valgusküllased koridorid, klassiruumid ja aula. Siin valitses kunagi niinimetatud «seminari vaim». Küllap pesitseb ta siin veel praegugi, oodates oma kandjaid. […] Kõige väärtuslikumaks selle maja elus tuleb siiski hinnata neid tuhandeid inimesi, kes on siit ammutanud tarkusi, elukogemusi ja kutseoskusi, mis elab ja loob meid ümbritsevat elu.

Raamatu koostaja tänab nõuannete ja sõbraliku toetamise eest Eesti Riigiarhiivi, Lääne-Virumaa arhiivi, Eesti Rahva Muuseumi, Eesti Rahvusarhiivi, Eesti Arhitektuurimuuseumi, Eesti Sõjamuuseumi, Ülo Tormi, Eha Vallnerit, Mario Mikveret, Heli Kirsit. Eriline tänu lahke abi eest SA Virumaa Muuseumid teaduritele.