Oskar Öpik (1895–1974) oli pärit perest, kus peeti au sees hariduse andmist lastele. Sellest perest kasvasid välja maailmakuulsad teadlased, astronoom Ernst Öpik ning geoloog Armin Öpik. Vend Paul Öpik oli majandusteadlane, Eesti Panga direktor 1925–1928, õde Anna Öpik-Kaškina tõlkis Homerose «Odüsseia» laule eesti keelde. Oskarist sai aga diplomaat, ta oli muuhulgas välisministri abi (tänases mõistes kantsler) ja viimane sõjaaegne Eesti Vabariigi saadik Pariisis, kes esitas oma volikirjad 6. juunil 1940.

Oskar Öpiku arhiivis sisalduv kirjavahetus räägib ühest 20. sajandi erakordselt kokkuhoidvast eesti perest, kelle sõda pillutas mööda ilma laiali – Ernsti Põhja-Iirimaale, Armini Austraaliasse, Oskari Norrasse, Anna Prantsusmaale. Ainult Paul jäi Eestisse. Öpikute perekonnale osaks saanud raskused ja mured, aga ka rõõmud ja kordaminekud on ajatud.

Lisaks perekondlikule kirjavahetusele sisaldab käesolev raamat Oskar Öpiku kirju endisele välisministrile Karl Selterile, kunagisele välisministeeriumi protokolliülemale Elmar Kirotarile ja heale sõbrale, diplomaat Karl Pärlile. Aga ka usutlusi Ernsti pojapoja, Briti parlamendi endise liikme Lembit Öpikuga ja Oskari tütretütre Christa Elisabeth Kõressaarega.