Thilo Sarrazini 2010. aastal ilmunud raamat «Saksamaa enesehävitus» räägib ausalt ja avalikult Euroopa rikkaimat riiki vaevavatest probleemidest. Sotsiaaldemokraadid arutasid kahel korral Sarrazini väljaviskamist oma parteist, kuid ei leidnud «põhjust». Türklasest lokaalipidaja Berliin-Kreuzbergis, kes Sarrazini debateerima kutsus, oli sunnitud ta oma kundede ehtanatoolialiku surve tõttu veel enne debatti minema saatma. Pole liialdus väita, et raamat raputas põhjalikult ettekujutust Saksamaast kui lõpmatu heaolu ühiskonnast. Tiit Matsulevitš

Vara on rääkida, mismoodi muhameedlastest immigrandid Eesti ühiskonda muudavad. Kuid kui eestlased Londonis, Malmös, Berliinis iseloomustavad sealset elu, ei saa nad mööda muhameedlastest. Muutused, mida Lääne- ja Põhja-Euroopa riigid on oma suurlinnade rahvastikus põhjendanud, pole tagasipööratavad. Seda kummalisem tundus, kuivõrd visalt Rootsis, Hollandis, Inglismaal ja mujal venis Thilo Sarrazini raamatu «Saksamaa enesehävitus» tõlkimine. Minule tundus raamat koos küllusliku statistikaga küll ülihuvitav, mõnes mõttes ka hoiatav.
Hans H. Luik

Saksamaad vapustanud ülipopulaarse teose autor Thilo Sarrazin on sündinud Ida-Saksamaal Geras arsti perekonnas. Ta kasvas üles Recklinghausenis Põhja-Reini-Vestfaalis ja lõpetas majandusteadlasena Bonni ülikooli. Aastatel 1975–1990 töötas ta Saksamaa rahandusministeeriumis ja oli aastast 1981 ministri büroo juhataja; teda on tunnustatud DDRi ja Saksamaa Liitvabariigi 1990. aasta juulis alla kirjutatud rahandus-, majandus- ja sotsiaaluniooni ettevalmistamise eest. Aastatel 1991–1997 oli ta Reinimaa-Pfalzi liidumaa rahanduse riigisekretär, 2001–2009 Berliini rahandussenaator. Tema teeneks loetakse Berliini eelarve karmide kokkuhoiuabinõudega tasakaalustamist (esmakordselt pärast 1949. aastat). 2009. aastal nimetati ta Saksa Liidupanga juhatuse liikmeks, kus ta vastutas sularahavaldkonna eest.