Pane inimesed tantsima. Jää vait. Mine koju. Maga. Korda. Magamise osa välja arvatud. Seitse päeva sedasorti talvehooaja tampi on piisav, et enamiku inimeste elupäevad lõpetada. Mulle oli see puhkus.

See siin on dokumentaallugu DJ-de elust, mille on kirjutanud inimene, kes tõesti teab, mis puldi taga toimub. Inimene, kes on ise sellesama puldi taga hullutanud kümneid tuhandeid. Jah, ta on tuntud. Jah, ta on avameelne. Ja just sellepärast ei taha ta oma nime avaldada. Salajane DJ ei kavatsenud kunagi DJ-ks saada – 80ndatel ei teinud seda keegi, kui sa just ei tahtnud pääseda tööle raadiosse või siis lastele illegaalselt lähedale. DJ-töö oli midagi ülevat, see oli kontakt läbi muusika millegi kaduva ja glamuursega, mis juhtus kusagil väga-väga kaugel. Aga alguse sai see raadiost, mis andis nohikutele eneseusku ja julgust. Ükskõik kus nad siis ka elasid. Või kui nohiklikud nad olid. Kui sa oled noor, siis lihtsalt asenda sõna «raadio» sõnaga «internet».

Tantsuskeene on püsinud juba kolmkümmend aastat, kuid need, kes on sellest eluga välja tulnud, on kogemuste jagamisega kitsid olnud. See on nii tohutu. See on noorteliikumine, millest ei jäeta kedagi välja. Ja see kestab täie auruga ikka veel, kasvab aina suuremaks ega ilmuta mingeid hääbumise märke.

See raamat pole käsiraamat – rohkem valgustav hoiatuslugu igaühele, kes ehk unistab isegi kunagi plaadikeerutamisest … ja tõenäoliselt vapustab kõiki neid, kelle jaoks elu tantsuskeeneta on võimatu.