Romaani tegevustik langeb ajavahemikule 1241-1242.
Euroopat on tabanud mongolite sissetung. Paavst saadab oma erisaadikud – dominiiklased Cesare ja Tommaso – Liivimaale, et veenda seal äsja vallutatud maade isandaid uude ristisõtta. Paavsti eesmärk on sundida Novgorodi tunnistama end paavstivõimust sõltuvaks ja lõpetada sellega sajandeid kestnud kirikulõhe.
Novgorodi elanikud kutsuvad iseseisvuse säilitamiseks appi oma pagendatud vürsti Aleksandri.
Raamat kirjeldab nende ajalooliste sündmuste arengut, koos tagasivaadetega minevikku, läbi mitmete tegevusliinide (sakslased, eestlased, novgorodlased, tatarlased). Sündmuste arenedes need liinid lähenevad, kuni kohtuvad ja põimuvad romaani kulminatsioonis – Jäälahingus.
Tegelaste seas on nii ajaloolisi isikuid (nt paavst Gregorius IX, Pleskau vürst Jaroslav) kui huvitavalt loodud tegelaskujusid (nt naissepp Jekaterina, eestide vanem Leko).
Romaan võitis kirjastuse Hea Lugu ajalooliste romaanide võistlusel esikoha ja ka advokaadibüroo Sorainen eripreemia.
«Salajast ristisõda» hinnates leidis žürii liige kirjanik
Arvo Valton:
Parim lugu. Toob eesti kirjandusse uudse naisvägilase kuju. Kui ongi kõrvalekaldeid tegelikult olnust, siis jäävad need lubatavuse piiridesse.
Võime mõelda: see võis ju nii olla ... Ja veel huvitavam on edasi mõelda, millises maailmas võiksime elada praegu, kui kirikulõhe saanuks toona ületatud.
Maitseprooviks katkend romaanist:
Seejärel läks Aleksander aeglaselt magamistuppa ja ikoonide nurgas põlvitades andis ta lõpuks vaba voli joovastavale õnne- ja kergendustundele, mis temast üle uhkas. Need toredad, suurepärased ladinlased! Olgu nad õnnistatud, tuhat korda õnnistatud! Juba ammugi oleksid nad pidanud oma ristisõda alustama!
Aga isegi palvetades ja Jumalat pääsemise eest tänades töötas tema väejuhi aju külmalt ja kaalutletult juba tulevaste ülesannete kallal.
