Olles auru välja lasknud, tundis krahv, et tema viha hakkab tasapisi hajuma. Tema tähelepanu köitis mingi arglik liigutus suure magamistoa teises otsas ja alles nüüd taipas ta, et seal puhastab keegi teenijaist kaminat. Krahv nägi teda läbi massiivse baldahhiinvoodi nikerdatud jalutsi halvasti. Ta kergitas end patjadelt ja käratas: «Kes sa oled? Mida sa siin teed? Ma ei märganudki, et toas on keegi.» Neiu pöördus ja haige märkas, et ta on harukordselt kõhn. Tema nägu laia tanu all paistis ebaloomulikult väiksena. «Ma... puhastasin kaminavõret... milord.» Krahvi imestuseks kõlas teenija hääl meloodiliselt ja ta rääkis täiesti laitmatus keeles, mis on omane haritud inimestele. Õrn hääl, habras kehakuju ja liigutuste graatsia eristasid teda täielikult tugevatest, punapäistest ja rämeda häälega teenijatest.
