Veronika Kivisilla viies raamat on harvaesinevalt helge luuleteos, mis kõneleb mitmetest läheduse vormidest. Viis, kuidas autor maailma vaatleb, on ennekõike armastav, soe osavõtlikkus. Kord nukker, kord naljakas, on pea kõik, mida ta kirjeldab, kuidagimoodi tuttav – ometi kõlades mitte kordamise, vaid pigem meeldetuletusena. Aeg, aeg, sa sala sahisev liiv.