Schuberti elus polnud mingisuguseid ebatavalisi sündmusi, mis teeksid tema eluloo «ilukirjanduslikult» haaravaks. Hämmastav oma loomingulise produktiivsuse, alaliste otsingute, ülirikaste kunstiliste muljete poolest, näis tema elu väliselt argipäevasena ja üksluisena. Beethoveni ja Weberi, Goethe ja Heine kaasaegsena, kes teostas oma kunstialal samaväärse pöörde, nagu need suurvaimudki, ei leidnud Schubert oma eluajal nendega võrdset hindamist ega saavutanud üldse kuigi laialdast tunnustust.
Schuberti loomingu kõige tähtsam osa ei huvitanud kirjastajaid ja jäi käsikirjadesse. Paljud teosed, nende seas ka terve sümfoonia (niinimetatud «Gasteini sümfoonia», mille lõi helilooja 1825. aasta suvel Gasteinis), on nähtavasti jäljetult kaduma läinud, aga mõned teosed, nagu näiteks geniaalne «Lõpetamata sümfoonia», leiti peaaegu pool sajandit pärast helilooja surma. Helilooja kodulinnas Viinis toimus kontsert Schuberti teostest vaid üksainus kord tema eluajal.
Schuberti elus ei olnud huvitavaid välisreise, ei silmapaistvaid avalikke esinemisi, ei romantilisi seiklusi, ei hiilgavaid seltskondlikke sidemeid, ei väliseid triumfe - kõike seda, mida esineb maailmakuulsuste biograafiates.
