Raamatut ei köideta enam ammu tarbe pärast, vähemalt mitte selles osas, mida me köitekunstiks nimetame, nagu ei ole ka paberile kirjutatud sõnum ainuvõimalik viis mõtte edastamiseks kuuldeulatusest kaugemale. Nahka köidetud raamat ei ole enam isegi mitte staatuse atribuut. Köitekunstnik on vaba oma mängus raamatu vormi ja mõistega, valikutes eemalduda või kinni hoida reeglitest. Nii ühel kui teisel puhul on see protsess, mis ei salli kiirustamist, vaid eeldab pigem meditatiivset keskendumist. Samamoodi on ka käsitsiköidetud raamatuga suhtlemisel, selleks peab võtma pisut aega, et sisse elada köitja ja raamatu kahekõnesse ning süveneda pisiasjadesse, millest ta koosneb.
Lea Pruuli

Käesolev köiteekspositsioon on tõepoolest esimene, millega eesti kunstnikud tahavad kindlalt välja murda Eestit pool sajandit kammitsenud suletud ringist ning lülituda rahvusvahelisse kunstiellu. Julguse selleks said nad oma küllaltki eduka osavõtuga 1993. aasta Euroopa köitekunsti näitusest.