Sisu:

• Peotäis mulda, lapike maad
• Heinrich Laretei. Rootsi ei saa jätta tunnustamata faktilist olukorda
• Mineviku heli

Taas astub meie ette Käbi Laretei - nimekas pianist ja kirjanik, võluv daam, keda armastatakse, imetletakse ja austatakse.
Kusagilt kaugelt - läbi lapsepõlve, raudse eesriidega piiratud kodumaa, paguluse... läbi nooruse armastuste ja kunstnikuks pürgimise otsimisvaevade kostuvad helid...
See raamat on «korduskontsert» publiku soovil. Kaks varem ilmunud teost, otsekui kaks sonaati - autori vaade iseendasse ja oma lähedastesse läbi pidevalt kulgeva aja, katsumuste ja klaveri kõla, saavad uute kaante vahel põhjendatud järgnevuskoosluses uue elu. Dokumenteeritud reaalsusest painavate unenägudeni, kerges - võiks öelda lausa üleolevast kergusest vaevadeni küündivas - diapasoonis on välisele lihtsusele vaatamata midagi tabamatut, mis paratamatult seostub autori isikuga, tekitab uudishimu ja paneb küsima: Sinu soov - ei, pigem sisemine vajadus - vaadata iseendasse ja oma lähedastesse vähimagi teeskluseta ja ajuti isegi armutu avameelsusega, julgus ennast lugejate ees riidest lahti võtta, millest see tuleneb? On see enesekaitse, rünnak või hoopis midagi muud?
Agu Sisask