«See ilus armastuslugu, mille lugemist ma kunagi ei lõpeta» on lennukas lugu kodust, surmast ja maailmalõpust, mis heidab humoorikaid varjundeid seesugustele lõppnaljakatele tegelastele nagu sugulased, naabrid, vennad, sõbrad ja inglid. Romaani sündmustik toimub Antwerpenis, aga külastab ka üksikuid saari, saunasid ja olümpiamänge.

«Kuradi idioot, ma arvasin kogu aeg, et maailmalõpp tähendab globaalset traagikat, mingit kõikehaaravat muret, mis inimesi ühiselt tabab, aga see pole nii, isa. See lõpuvärk. On isiklik. Tabab iga päev kedagi ja lülitab ta maailmast välja. Meil pole ju mõtet rääkida ühest suurest maailmast, kui me kõik tajume seda erinevalt. Niisiis pole mõtet ka globaalsest maailmalõpust rääkida, kui me kõik lõppeme erinevalt,» kuulutas Suraj isale, kes nuuskas nina tühjaks ja leidis tati seest oma kadunud nokamütsi.

Andreas Kübar on oma kirjanikuteel astunud paar esimest sammu ja proovinud viisakamate kausside asemel ilusatesse ämbritesse astuda. Tema esikromaan on mõeldud lugejale, kes teab, et kõik on võimalik ja et ilu nägemist koolis ei õpetata.