Kaunite ja enesekindlate naiste saladusele jälile saamiseks ei ole ühtset retsepti. Täpseid juhiseid samuti mitte. On suunatähised, mille läbitunnetamisel võib üht-teist teada saada. Eriti iseenda kohta.

Ühed sellised on iidsed Elu seadused. Need iidsed seadused kannavad sügavat essentsi sellest, et Elu on üks, me oleme kõik omavahel seotud ja vastastikuses suhtes ning vastastikuses sõltuvuses. Ja mitte ainult meie, inimesed, vaid kõik, mis siin maailmas olemas on. Olgu see siis taim või loom või miks mitte klaver su toa nurgas. Iidsed seadused ütlevad ka, et üks peab juhtima ja teine peab toetama, sest siis toimub koostöö. Ka see põhimõte toimib meid ümbritsevas looduses – vaata või linde ja loomi, alati on karjas või parves üks, kes juhib.

Isegi eluta asjadel paistab sedalaadi hing olevat. Oled ju näinud suuri kive, mille ümber või järel on justkui joondunud ridamisi väiksemaid kive? Aga see looduses toimiv juhtimine ja järgimine, see omavaheline koostöö on kuidagi teistsugune.

See on Anu Lemberpuu kasvamise lugu. Naisena. Usu endasse kaotamine on uskumatult lihtne ja kiire, ei ole vajagi raputavaid elusündmusi kogeda. Mõnikord piisab selleks vaid näilisest pisiasjast. Ja naiselikkus, see ei ole pelgalt pehmus ja õrnus ja müstika. Mitmeid raamatuid on kirjutatud naiseks olemisest, naistelt naistele ja ka meestelt naistele. Vähestes neist tuleb aga jutuks mehe ja naise omavahelise koostöö olulisus. Ometi tundub autorile, et just see on naiseks olemise peamine eesmärk – teha koostööd iseendaga, oma vastaspoole, st mehega ja ümbritseva maailmaga.

«See kättesaamatu naiselikkus» on Anu Lemberpuu kogemuslugu, kus autor jagab, kuidas ta on avastanud enda jaoks naiselikkuse läbi Tolteekide õpetuste.