Katarina paneb murule oma ema kõige ilusama laudlina, silub seda korralikult, haarab kõrre huulte vahele ja viskab end prauhti mõnuga selili, nägu päikese poole. «Isegi pilved on minu sõbrad,» ütleb Katarina kodutalu taevalaotust nautides.

Kikivarvul hiilib juurde Martin, viskab kannuga jahedat vett Katarina kõhule ja hüüab: «Värskuse kiirabi! Jehuu!» Katarina hüppab püsti ja jookseb kasvuhoonesse ämbri järele, et vennake ka ära «värskendada» … Kristiina rohib lillepeenart ja jälgib aeg-ajalt õe-venna tegemisi. 

Sellesse peenrasse on miskipärast kasvama pandud ka meelespead, karikakrad ja karukellad, lilled otse aasalt. «Katarina, Katarina, kas siin siis lilli veel vähe oli,» naeratab Kristiina õekese kätetöö üle, aidates samas lilledele natuke mulda juurde, et nad ikka kasvama jääksid.

«See lustakas Katarina» on kimp vahvaid lugusid talus elavast viieliikmelisest perest läbi Katarina, keskmise lapse, silmade. Raamat on täis üllatusi, naeru ja seiklusi.