Autobiograafiliste sugemetega fragmentaariumi «Sees sumisev süda» tegevustik kulgeb läbi taasiseseisvumisaja-eelse kümnendi tänasesse päeva, näidates ülitundliku tüdruku kasvamise teekonda ja naiseea kiindumusi koos tema alatiste kaaslastega – ergu fantaasia ning poeetilise maailmatajuga.

Jutukas vanahärra, kes ööpimeduses Inglisilla juures kindla eesmärgiga vahti peab, mees, kel leidub kodus alati korralik tapeedirullide varu, segadusse aetud perekonnaseisuametnik, paigast paika rändav tööst kurnatud naer – need on vaid mõned romaanis välgatavad tähenduslikud tegelaskujud. Lisaks neile on siin leidnud endale koha ligikaudu nelikümmend autori loodud uut sõna, just nende kaante vahele sobituvat keelendit, mille seletused on välja toodud raamatu lõpus.

Mitte miski, mis aitaks mul kuhugi välja jõuda, ei ole valmis. Nagu ka see aastaaeg, mis praegu maikuuna ringi laiub. Mis iga sekundiga toomingatel, tuhkpuuhekkidel ja lugematutel võradel lehti sõgedalt pikemaks ajatab. Mis kiiskab isegi nüüd, mil nõutult enda ette vahin, oma ererohelist kannatamatust. Seda on raske teada, sest minu kannatamatus sinu järele on ennustamatu kasvuga. See pole kuidagi kindlaks tehtav nagu füüsika ja keemia mustritele alluvad botaanilised algoritmid. Pihlakate sõrmjad lehed on juba peaaegu täispikkuses. Minu sõrmed aga külmetavad kusagilt seest, kuigi nahk on soe ja siidjas. Need on pihku surutud, küüned vastu elujooni. Kardan, et küüned jätavad nahale punakad jutid, mis ei haju. Kardan, et küünevajutused joonistavad mu elujooned ümber.