Graafilises romaanis kujutatud Urbicande'i linna raputab seletamatu nähtus: väljakaevamistel avastatakse salapärane konstruktsioon, mis tuuakse urbatekt Eugen Robicku lauale. Tundmatust ja hävimatust materjalist kuubik hakkab kasvama ja moodustab sõrestiku, mis tungib isegi tahketesse ainetesse. Linnaelanikud, kes on harjunud totalitaarsele režiimile omase korra ja rangusega, avastavad end ühtäkki keset suurt segadust ning reaktsioonid toimuvale kõiguvad religioosse eufooria, teadusliku skeptitsismi ja sõjalise vägivalla vahel.
Modernistlik Urbicande asub küll väljamõeldud maailmas, aga selle ideed pärinevad 20. sajandi linnaehituslikest visioonidest. Tegu on omamoodi paralleelmaailmaga, mis võinuks olla olemas, kui retrofuturistlikud plaanid viiduks tervikuna ellu. Selles teoses on sünteesitud Itaalia noore arhitekti Antonio Sant'Elia futuristlikke linnaplaneerimisideid totalitaarsete režiimide arhitektuuriga. Tulemuseks on teatraalne, kõrgustesse püüdlev ja jõulise sõnumiga monumentaalne arhitektuur. Selle metropoli ruumi kasutajal tuleb alluda range planeeringu loogikale ja ta on võimetu oma elukeskkonda muutma.
«Segadus Urbicande'is» («La Fiévre d'Urbicande») on François Schuiteni ja Benoît Peetersi Varjatud linnade («Les Cités obscures») sarja teine kroonika, mille loomisega nad alustasid 1980. aastatel.
