Taamal merel liugles täies purjes jaht ning tänu kogemata kombel Jolyet' villast leitud võimsale binoklile nägi Édouard profiilis Béatrice'i, kelle huulte külge oli end imenud keegi noormees. Béatrice oli käed mehe päikesest põlenud kuklal kokku sõlminud ja naeratas, ta ihu oli kuldpruun ja nõtke, ta juuksed lehvisid tuules, ta oli väga ilus.
Nüüd vallandas mees Béatrice'i rinnahoidja ja kummardus naise rindade kohale.
Binokkel nõksatas Édouard'i higile tõmbunud pihkude vahel ja palavikulise rutuga suunas ta selle jälle jahile.