«Mu nali jääb õhku rippuma, sest meid lükatakse eemale. Kanderaam, parameedikud, voolikud ja muu. «Kiirabihaigla» uue seeria filmimine? Paraku ei. Kanderaamil on üks tibi, nii minuvanune, isegi pahupidi silmadega vägagi kena, aga… nina verine, verd on ka valgel Armani pluusil; püksid täis tehtud. Pikad juuksed riivavad pehmelt mu käsivart ja kulast käevõrud kõlisevad, kui kanderaam minust möödub.
«Eest ära! Eest ära!» hõikab üks paravormis vuntsiline.
Masendav. Saan paugupealt kaineks.
«Jumal küll.» ahastab Gea mu kõrval. «Mis temaga võis olla?»
«Üledoos.»
«Mis siis täpselt?»
«Igasugune staff võis olla. Kokast spiidini.»
«Sa oled selliseid asju proovinud?» küsib Gea.
Tšekin teda. Ei ole nii suur sõber. Vähemalt mitte veel.
«Loomulikult ei ole. Mulle piisab alkost ka.»
«Selliseid pilte nähes ei teki minul küll mingit tahtmist.» räägib Gea. «Aru ma ei saa, miks seda üldse tehakse?»
«Ju siis on mõnus.» arvan mina. Millega, tüdruk, sa küll gümna eksamiteks valmistusid, mõtlen ma. Kohviga hoidsid end üleval vä?»